Week 2- Tühjad rehvid

POOL SUVEST ON LÄBI?! JÄLLE?!

Nädal algas väga huvitavalt! Nimelt võttis minuga ühendust üks äge ema Sara Twiss. Ta nägi palju vaeva, et minu kontaktid saada ning mind Facebookist üles leida. Ta kirjutas mulle, et keegi olevat postitanud minust kommuuni, et olen sealses piirkonnas liikvel. Mainiti ka seda, et ma olen eestlasest vahetusõpilane. See on ka põhjus, miks Sara niii väga otsis mind, käis isegi 30-40min autoga ringi sõitmas, et mind leida. Lõpuks kohtas ta kedagi, kellel oli minu business card, mille majadesse jätan. Sara kirjutas mulle, et ta tahaks väga väga meiega kohtuda, sest talle niii meeldib Eesti! Ta käis ka just Euroopas ning kaks nädalat veetis Eestis, tagasi ühendriikidesse jõudis alles mõned päevad tagasi. See oli temale juba kolmas kord Eestit külastada. Ta rääkis, kuidas ta alati Euroopasse tulles esimesena Eesti valib! Sara on ise ka ajaloo õpetaja põhikoolis. Meile see mõte kohtumisest väga meeldis 🙂

Järgmisel hommikul, teisipäeval, läksimegi esimese asjana Sara juurde, esiteks eesmärgiga, et ta meist midagi kena kommuuni postitaks, mida ta teha lubas ning elas ta Enrico müügialas, seega sai tema teha ka müügitsükklit, ikkagi ju õpetaja ja kahe lapse ema?! Sara postitas meist väga ägeda jutu kõigile lugemiseks, mille peale reageeriti väga meeldivalt. Sara kutsus meid siis ka pühapäeval enda juurde grillima! Oleme väga põnevil! Ta oskab isegi väiksemaid lauseid eesti keeles öelda ning on alati avatud uutele eestlastest sõpradele!

Kolmapäeval vahetasin piirkonda. Nüüd olen töötamas oma kodulinnas, Wildomaris, kus meil on ka AirBnB. Juba esimesel päeval sain maha istuda teise omanimelise sõbrantsiga, Katherinega 🙂 See väikse poiss läks nii äksi täis, et ei tahtnud mind kuidagi minema lasta. Ainult kallistas ja musitas 🙂

Seejärel kohtasin ma oma bookfieldi ajaloo kõige ägedamat ema! Enrico töötas minuga sel päeval koos ning mainis, et kui kõik emad oleksid sellised, siis ta teeks seda tööd elu lõpuni. Tundsin ise samamoodi 😀 42- aastane ema Chealsea nägi nii nooruslik välja ning hingelt oli ta samuti meie vanune, lahe! Tegi ise nalja, naeris meiega kaasa ja kogu kohtumine oli otsast lõpuni 11/10. Ka tema kutsus meid ühel õhtul õhtusöögile, et meid veel näha! 😍

Siin linnas on mul võimalik praktiseerida taaskord oma hispaania keelt. Istusin maha ema Mariaga, kes ei rääkinud väga sõnagi inglise keelt. Ta töötab kohalikus McDondaldsis ning võtab inglise keele kursuseid oma tütre algkoolis. Ta ostis ka kuhja raamatuid, sest nooremal tütrel on lugemine väga suureks probleemiks.

Seejärel kohtasin ema Rebeccat, kes saab minu bookfieldi ajaloo “kõige ägedam ema” tiitli teise tubli koha! Selline jutustaja ja ostja!

Ja järgmine äge ema! Kokkuvõttes nad ikka onju kõik ägedad?! Jessica ütles mulle juba uksel, et ma olevat päris julge, sest keegi kunagi ei astu nende maale. See, et ma juba värava julgesin avada on suur samm! Võtsin seda kui komplimenti 😀 Tema teisse klassi minev tütar ei oska veel lugeda! Seda oli väga võõras vaadata, sest pigem kohtan siin peresid, kus juba kolme aastased loevad mulle! Tundsin ennast nii hästi neid aidates!

See aasta on juba siiani olnud, kõige õpetlikum, kõige kogemusterohkem, nii palju seiklusi. Reede õhtul pärast tööpäeva hakkasin Enricole järele sõitma, et teda koju tuua. Jõudsin oma kodust umbes 3min kaugusele, kui äkki oli miski teepeal ja mina järsku teeääres, vasakpoolsed mõlemad rehvid täiesti tühjad! Ehmusin korraks väga väga ära, sest väljas oli kottpime! Ning järgmine tänavavalgusti oli umbes 100m kaugusel. Nägin siis, et 50m minust eespool on samamoodi kaks autot tee ääres, ohutuled sisse lülitatud. Jooksin kohe autost välja, sain aru, et minul kummid läksid, polnud kahtluski, kuid tundsin huvi, mis neil juhtunud oli. Üks mees käis taskulambiga seal edasi-tagasi. Samuti oli seal noor naine, kelle auto esimesena tee äärde pargitud oli. Naine rääkis, kuidas ees sõitvast truckist visati rehv välja tee peale (ma ise ei oska seda selgitada, sest mina seda pealt ei näinud) seejärel olevat trucki ja selle naise auto vahel sõitnud auto saanud väikse müksu katusele. See naine oli esimene, kes sellest rehvist siis tee peal üle sõitis ning tema vasakpoolne esimene autorehv purunes. Oli paus, kuni tuli mees, kes sõitis samuti sellele kummile otsa, temal läksid mõlemad vasakpoolsed kummid + eesmine pamper. Seejärel oli minu kord 😀 Olin kolmas, kes sellele samale kummile otsa sõitis ning täpset sama lugu- mõlemad vasakpoolsed rehvid puruks. Jätsin ka siis auto sinna tee äärde ja hakkasin koheselt selle mehega jutustama, sest ilmselgelt ei tea ma autodest mitte midagi. Proovisime pilte teha tee peal vedelevast kummist ning hoidsime piisavalt kaugele, kui uued autod tulid, et juhul kui nemad otsa põrutavad, ei saa meie millegiga pihta. Liigutada me ise teepeal midagi ei saanud, sest pidime ootama highway patroli. Umbes 10min hiljem tuli taskulambiga uus liige, mehhiklasest murelik meesterahvas, kes küsis “kas teie ka nägite seda kummi” 😀 Mul oli selleks hetkeks juba nii naljakas, et mõttes küsisin vastu “Oi, sa ei näinudki?”😀 Tema oli siis neljas, kes otsa sõitis! Ning tegelikult lõpuks olid meid kokku suisa 5, kuid viimane auto pööras just oma kodu väravasse, ei olnud vaja tänavale seisma jääda. Midagi erilist edasi ei saanudki. Tegime pildid, tōstsin oma auto tühjaks, sest sellega teekonda jätkata polnud võimalik. Väga sõpralik patrulliliige pakkus end mind saatma kuniks ma auto kõrvaltänavasse sõidutan. Tänasin siis hoolega seda meest, kes enne mind tee äärde oli jäänud ning tema naist, sest tänu neile jõudsin ma õhtul ikkagi oma koju. Jagasin neile veel Eesti maiustusigi, hea et neid see aasta hoolega kaasa varusin!

Meeskond!😀

Õhtul koju tulles sain sellise üllatuse osaliseks! Aitäh, Annika! Paremat paki kohaletoimetamise aega nagu ei oleks osanudki soovida 😀🎉

Laupäeva hommikul palusin host emalt autot, et vähemalt Enrico tööle ära viia. Ise hakkasin toimetama rendifirmaga ning kindlustusega. Olin telefoni otsas 45min ootel! Nende 50min on meie 3-4-5h.. just nii kaua läks aega, et keegi kohale jõuaks ja saaks minu auto välja vahetada. Tegelikult mitte välja vahetada, kuid ära toimetada. Lõpuks sain tööle minna oma hosti ema autoga, mida ta mulle laenas, sest kõik rental kohad olid selleks ajaks juba kinni.

Pühapäeval käisin ma esimese asjana rentalifirmas, et omale uus auto saada. Kõige väiksem mudel, mis mul varasemalt oli, nende kohas olid kõik autod välja renditud, seega öeldi mulle, et mulle antakse suurem auto, midagi juurde selle eest tasuma ei pea. Noorem teenindaja ütles mulle võtmeid üle andes: “You’re like a soccer mom now!” 😀

Saime kenasti seejärel sõitu alustada taaskord Palm Springsi, kus teise organisatsiooniga kokku saime. Õhtuks olime oodatud Sara juurde grillima! Milline õhtu! Nii palju häid lugusid, meeldiv seltskond ning võrratu söök! Tuleb välja, et meed inimesed on rohkem Eestis ringi reisinud, kui mina ise! Päris tõsiselt!

Advertisements

Week 1- kogesime maavärinat

See koht on imeline!

Seadsime endid sisse, tegime vajalikud toimetused, käisime poes. Kuna reisimuudatused tulid meile endile ka kiiresti, siis vahetuspere meil saabudes kohe varrukast võtta polnud. Olime endale valinud esimeseks nädalaks AirBnb. Armas ja lahke vanaema Lisa hoolitseb meie eest väga! Küsib alati, kas kõik on ikka hästi ja ega me midagi juhuslikult ei vaja. Meie kasutuses on ka kogu aed, kus on suur bassein, samuti on seal ringi seiklemas aafrika kilpkonnad, suured ja väikesed. Nüüd saadi 2 kana ka, Lisa on väga vaimustuses. Pakkus, et me võime nendega pilti teha, kui meil soovi 😀 Samuti käis ta juba kaks tundi hiljem mune otsimas 😀. Põnevust meie juures jagub!

Saime juba laupäeval esimesed koputused ka teha. Terve see nädal oli ainult sehkendamine ja liikumine ühest kohast teise, nüüd vaja schedule ja töörütm tagasi saada!

Pühapäeval käisime San Diegos! NII ILUS! Saan täiesti aru, miks kõik pered siin ütlevad, et seda linna tuleb kindlasti külastada, kui juba siin oled! Mäed ja rannad ja palmid ja veel palju palju muud ilusat ja ägedat, mida nautida. Külastasime samuti üht populaarsemat randa. Suutsin ennast täielikult ära põletada vaid paari tunniga! Järgmisel päeval bookbagi väga selga võtta ei saanudki.

Kogu tööala on nii teistsugune. See on kõik kõrge sissetulekuga, kuid nii erinev turfist, mida Texases töötasin, samuti on inimesed nii omamoodi. Majad on ikkagi suursugused, võimsad, näevad kallid välja, ilmselt on ka. Kui võtta arvesse inimesi, kes siin elavad, siis pole ka imestada! Istustin maha ühe ema Taryniga, kes ei ostnud raamatuid, sest tuli eelmisel päeval just Disneylandist. Lisasime siis teineteist Facebookis sõbraks ja läksime mõlemad oma teed. Nüüd, nädal aega hiljem, näen Facebookis, et nad käisid jälle Disneylandis 😀 Samuti rääkisin emaga ukse peal juttu, kui naaber üle tee hakkas väga kõvasti oma kodus rääkima. Ilmselt rõdul, või olidki tal aknad kõik avatud, kuid terve tänav kuulis! Ema, kellega ukse peal rääkisin, ütles, et ma tähele ei paneks, nad on YouTube‘i staarid ja nad filmivad jälle. Ja nad teevad seda for a living! Kolmandaks istusin maha ema Nicole’ga, kelle abikaasa on privaatlennukite piloot, sõidutab inimesi nagu Justin Bieber, Kylie Jenner ja Kim Kardashian, vähemalt need nimed luges ema mulle ette. Kas mul mitte pole maailma ägedaim töö kohates nii erinevaid ja põnevaid inimesi?

ema Nicole!

Disneyland ümber nurga!!

Mul õnnestus ka esimest korda sel suvel jälgima minna. Käisin ühel päeval siis koos Mardiga tööl ja sain palju õppida. Töötasime samuti kõrbeala, 45 kraadises kuumuses. Järgmisteks päevadeks, pered juba hoiatasid, lubas üle 50ne! Minu tööala jääb siiski normaalsuse piiridesse, 35+ iga päev.

Teekond jälgima minnes kulges läbi mägede ja pidevalt olid kõrvad lukus. AGA NII ILUS!

Pidasime ka neljandat juulit!! 🙂

Neljapäeval oli Califormias, Ridgecrestis maavärin, 6.4 magnituudiga, mis loeti üle 20 aasta suurimaks. See on meist umbes 260km kaugusel. Reede hommikul küsis teenindaja meie käest, kas me ikka tundsime ka värinat. Mul on õrna maavärina kogemine oma kogemuste listis, mida tahan elus läbi elada, olin väga kurb vastates “ei”. Reede, 07/05/2019, see unistus täitus! Kell oli umbes 8:40pm, kui m parkisin oma auto tee äärde, et koputama minna. Vaatasin oma ipadi ning tunnen äkki, kuidas auto ebaloomulikult rapub. Alguses mõtlesin, et keegi tuttav kõndis mööda ja tahtis nalja teha autot raputades. Kedagi väljas ei olnud ja see kõikumine oli liiga ebanormaalne, nägin veel, kuidas vastasmaja garaaz avatud oli ning tuli seal mängima hakkas. Alles siis mul köitis, siis tuli meelde, et eile oli ju üle 20 aasta suurim värin, see peab siis see sama praegu ka olema! Olen alati kogeda tahtnud, kuid kui hetk käes on, siis on süda ikka saapasääres küll! Ma ei julgenud midagi teha ja mõtlesin isegi, et hakkan nutma, sest see oli nii hirmus 😀 See kestis umbes 15 sekundit. Nüüd on see kogemus käes ja enam kunagi ei taha 😀

Teisel pühapäeval sõitsime Palm Springsi, mis on ka olnud pikka aega minu unistuste koht külastada. Saime seal kokku teise siin töötava organisatsiooniga. Käisime basseinides ja kohalikku toitu nautimas. Palm Springs asub keset kõrbe, ja seal on väga, väga, väga kuum! Õhtul nautisime Lisa ja tema mehega basseini ning mullivanni oma koduaias!

Pidime pizza kohas kohtuma. Me ei teadnud, et poiste auto juba kohal ja nemad ei teadnud, et meie juba jõudsime. Nii istusime ja ootasime igaüks oma autos kuni kuulsin ühtäkki….

Äge nädal ja ägedad inimesed! Uueks nädalaks alati valmis ja minu järgmised seiklused ilmuvad blogisse juba järgmisel nädalal! ☀️

Minu mõte Californiast

Los Angelesest mööda kiirteed lõuna poole sõites, Murrieta piirkonda, mõtlesin igasuguseid huvitavaid, kuid mitte uusi mõtteid. Mõned tunded siin elus sa lihtsalt tunned, et on need õiged, teate ju küll. Ma olen sellest väga palju rääkinud oma sõpradele, perele, kirjutanud siin samas blogis, kui väga ma tahan minna Californiasse ja täpsemini LA piirkonda. See on olnud minu kauaaegne üks suurim unistus. Ma ei teinud nalja kirjutades eelmises postituses, et mind valdas siia jõudes kodutunne! Tunne, mis toob minu südamesse palju soojust, rahu, tänulikkust ja õnne. Mina tunnen, et kuulun siia! See on see koht, kus ma tahan ühel päeval olla 🙂 Ma ei jäta kodumaal midagi pooleli, kuid minu järgmine eluetapp näeb suure tõenäosusega ette väljakutseid lahendamas siin, California osariigis!✨ Tunnen ennast siin imehästi! Ma ei oskagi täpselt seda sõnadesse panna, kuid teistsugune, eriline side mul selle paigaga olemas on, on alati olnud! Mulle meeldivad siinsed inimesed, see kliima, loodus, see tunne, mis mul siin olles on! Kõik kokku sobib nii hästi! Eestis ei tunne ma midagi sellist. Ajaperiood- millal ja kui kauaks- ei tea 🙂

Alaskalt Californiasse- lennujaama eri

Kui me Alaskal veel olime ja arutasime, kuhu meid võiks järgmisena paigutada, siis olid mõtted minna Missourisse, liituda seal Sanderi orgiga või minna Ohiosse, kus on ka kõrval mitu ägedat organisatsiooni veel töötamas. Hakkasime valmistuma ning ajasime Alaskal veel viimased asjad korda, viimati jäi jutt, et liigume siiski Ohiosse. Esmaspäeva hommikul helistas mulle Annika ja teatas, et tal on häid uudiseid. On uus plaan, mis mulle väga pidavat meeldima. Seejärel teatas ta, et meil on tekkinud võimalus hoopis minna Californiasse ning võime õhtuks endale Los Angelesse piletid osta. Mul jäi süda seisma. Californial on olnud alati koht minu südames, kuigi ma pole seal veel kunagi käinud. Veel suuremad liblikad tulevad kõhtu, kui kuulen kedagi “LA” ütlemas, sest see on minu kõige lemmikum koht maailmas. Jällegi, tegelikult pole ma seal käinud. Seega ei suutnud ma kuidagi uskuda, et nüüd äkki mulle helistatakse ja teatatakse, et võin õhtuks juba sinna lennata. Küsisin igaks juhuks mitu korda üle, ega see nali ei ole, või hoopiski uni. Asusin kohe lennupileteid uurima ning saimegi sama päeva õhtuks omale piletid!! Ma tundsin ennast niii õnnelikuna, ma saan teha oma lemmikut tööd oma kõige lemmikumas kohas?!?!?! See mõte tundus ebareaalselt äge! Pakkisime asjad, käisime veel raamatutega tegelemas, tagastasin oma auto ning palju muud. Siiski jõudsime õhtuks õigeks ajaks lennujaama. Vot seal algas õige nali pihta 🙂 Selgus sama, mis minul esimesel suvel 😀 Olin ostnud piletid, kuid firma, mille kaudu seda tegin, ei olnud raha veel nende eest võtnud. Seega lennujaamas öeldi, et mul ei ole piletite eest veel makstud, seega ei saa nad mulle pileteid väljastada. Enricol tuli välja, et oli hoopiski makse tagasi lükatud, kuigi kaardil oli vajalik summa olemas. Viktoria Ly pääses ilma probleemideta. Helistasime seal samas firmale, kust piletid ostsime, pahandasin nendega veidi, siis hakati tegutsema, kuigi tegutseti kogemata liiga palju. Võeti raha maha küll, kuid nad muutsid minu lennu 2019 aastast 2020le. Seega mul oli lend olemas vajalikul kuupäeval ja kellaajal, kuid väljub see alles aastal 2020. Need lennujaama töötajadki võtsid toru ning pahandasid vahendajafirmaga. Kuid see ei olnud enam meie kontrolli all, Viktoria asus teele ning mina ja Enrico pidime jääma lennujaama 😀 Oli juba keskköö, ostsime siis uued piletid homseks, et saaks ikkagi võimalikult kiiresti Viktoriale järgi lennata. Lend läks 15+ tunni pärast. Umbes neli tundi enne uue lennu väljumist järgmisel päeval tundsin, et pean ikkagi pileteid kontrollima, tahaks ju lõppude lõpuks siiski kohale jõuda. Selgus, et ostsime tõesti homseks piletid! Ei mõelnud üldse selle peale, et pileteid ostes oli kellaajaliselt juba “homme” käes. Ehk siis hetke situatsioonis läks see lend hoopis meil 24h pärast. Helistasin taaskord firmasse, et kas annaks veel muuta ja saaksime täna väljuvale lennule. Meile pakuti kahte asenduslendu. Valisin meile parima variandi ning öeldigi, et saame samal kellaajal põhimõtteliselt väljuda nagu oligi plaanitud. Oeh, mõtlesin, et see käis küll kergelt! Hakates aga Check In-i tegema, näitas aparaat, et antud lend hilineb kolm tundi, mistõttu jääme oma teisest lennust maha. Läksin jällegi juttu ajama. Räägiti, et lennukil on tehnilised viperused. Okei, tõesti ei soovi lennata, kui tehnilised probleemid, kuid palun kas saaks esimesel võimalusel kuidagi LAsse?!?! Pakuti asenduslendu seal samas kassas. Okei, vist juba kolmas? uus lend, ning selle väljumisaeg pidi olema 9pm. Meile tehti check in ära kohe seal samas, nägime, kuidas meie kohvrid ära sõitsid ning meie võisime edasi liikuda. Tundus, et kõik töötas, hoidsime pöidlaid. Lisaks polnud meie piletitel istekohti, mis oli ka veel suur küsimärk. Inimesed lähevad lennukile, sina ja veel inimesi oma asjadega istumas, neid pealeminejaid vaatamas ja lootmas, et sulle ka ikkagi koht lennukis olemas on. 20min hiljem hõigati välja minu nimi!- Me mahume lennukile!! Me ei jõudnud enam ise endi üle ära naerda, kui palju katsumusi ning väljakutseid on meiesugustele vapratele ja ilusatele teele visatud viimase 24h jooksul.

Anchorage-> Minneapolis-> Los Angeles.

Maandunud LAs valdasid mind emotsioonid, mida arvasingi siia tulles tundvat. Põnevus, rahulolu, tänulikkus ja mis kõige tähtsam- kodutunne! Olen jõudnud õigesse paika!

Kui lõpuks saime võimaluse süüa! Üks parimaid (ka magusamaid) asju, mida olen söönud

Minu Alaska

Natuke teistmoodi postitus 🙂

Olen proovinud pühapäeviti oma mõtteid kuidagi kirja seada, nüüd ootab kaua valminud postitus huvilisi lugema 🙂

juuni 2019

Anchorage on suuruselt selline Tartu ja Tallinna vahepealne, umbes 300 000 elanikuga. Tänavatel hakkab silma tohutul hulgal kodutuid, kes istuvad teeääres hoides erinevaid silte, kus küsitakse raha mitmetel põhjustel. See ei näe välja kui “suurlinn”, pigem rohkem tagasihoidlik ja vaikne, sest puuduvad igasugused pilvelõhkujad ja kõrgemad ehitised, ka kiirteid on ainult üks või kaks, samuti väiksemat sorti 🙂 Hoolimata sellest, et tegu on Alaska pealinnaga, on võimalik seal kohata põtru, musti karusid, krisli karusid, ilveseid, hunte, rebaseid jne. Põdrad on kurjad, eriti veel kevadel, kui ringi liiguvad emmed oma lastega. Samamoodi karudega. Kesklinna nad muidugi nii lihtsalt ei kipu, kuid äärelinnades on loomad vahepeal vägagi aktiivsed. Meie hostema, Kaie, rääkis, kuidas nad ei saanud ükskord tuppa minna, sest põdrad olid õues, ja nemad ei ela küll väga äärelinnas. Sellepärast pidid nad paar tundi linna peal aega parajaks tegema. Veel on meid siin õpetatud end loomade eest kaitsma. Peaaegu, et iga teine ema andis nõu, kuidas teatud juhtudel käituda ja mida täpsemalt teha. Näiteks tahtsin mina väga ühel pühapäeval jooksma minna, kuid miks ma ei läinud oligi kartus kellegagi ühel hetkel äkki silmitsi seista. Üks ema, Nicole, kellega ma maha istusin, rääkis, kuidas üks õpetaja olla läinud Anchoragest mitte väga kaugel asuvas väikses külas jooksma. Ikka metsateedele. Nicole’i jutujärgi murdis hundikari selle õpetaja maha ning tema pead ei suudetudki kunagi leida. Ta manitses, et kunagi ei tohi metsa minna vaikselt, alati peab siduma enda külge mingisuguse väikse kellukese ja tegema ka ise häält, rääkima või laulma, siis teavad loomad eest ära minna. Eks see ole nii nagu igal pool. Veel ütles, et ära kasuta metsas kõrvaklappe, mis on ka üsna loogiline, kui sinu ümber on selline metsik loodus, mis nõuab sinu enda ettevaatlikust ja tähelepanelikkust. Hoolimata suurest kartusest on minul oma eesmärkide loetelus näha Alaskal karusid ja põtru, kas või ainult silmapiiril, pai tegemisest seekord ma ei unista. Meie orgi üks manageridest läks koputama, kui ta end ümber pööras, nägi ta enda kõrval emapõtra poegadega. Bookman ei julgenud end liigutada ka 😀

Ja minu eesmärk karusid kohata täitus tegelikult samuti! Nägime ka ise enda host pere aias lõpuks ometi! Emme kahe pojaga!! Pildid kahjuks ei ole nii hea kvaliteediga, kuid üritan siia ühel hetkel ka video üles laadida!

Inimesed on üsna vabad. Väga paljude perede suurimaks sissetulekuks on kas oma äri või kalastamine. Kalastada saab peaagu, et igal pool, kuid parim saak pidavat olema alati Kenais, see väikelinn asub Anchoragest umbes kahe tunni sõidu kaugusel lõuna poole. Märkasin ka ise tööl olles, et alates neljapäevast kuni pühapäevani oli päris väljakutsuv leida inimesi, kes on kodus, sest neljapäev on see päev, kus sõidetaksegi mitmeks päevaks kalastusretkedele, või hoopis matkama ning telkima. See ongi suuresti ka nende vabaaja tegevus. Ka meie käisime ühel pühapäeval matkamas Flattop mäe otsa, mis oli kokku natuke umbes üle 6km edasi-tagasi. Teel mäkke tuli minu selja tagant üks väike tüdruk, tema nimi on Julia ja tal on 13. August sünnipäev, ta saab siis viieseks. Ning tal on sõber Thomas. Ta küsis, kas minul on ka grupp, kellega koos siia matkama tulin. Ütlesin, et on küll kaks sõpra, kuid nemad on juba tipus, sest mina teen palju peatusi, kus saaksin pildistada ja ümbrust imetleda (samal ajal muidugi puhata:D). Julial oli ka matkagrupp, kuid tema osutas näpuga allapoole, ta täpselt ei teadnudki, kus tema matkasellid jäänud on. Otsustasime koos, et meist kahest saavad uued matka sõbrannad. Ta jooksis ja kukkus ja jooksis ja kukkus ning tõusis alati ilma nututa püsti, nagu polekski üldse korduvalt kivide peale ennast igate pidi ära löönud. Olin uudishimulik ja uurisin, kas väike, praegu veel nelja aastane Julia, väsinud ei olegi, mille peale sain vastuseks “jah, olen küll! Kuid ma pean edasi minema!” Seejärel küsis ta minu käest, kas ta tohib minu käest kinni võtta, ütles, et aitab mul tippu jõuda! Vau! Kõndisimegi käsikäes mäetipu poole. Samal ajal rääkis ta veel: “Sa lihtsalt pead endast parima andma, ainult nii jõuad sa sinna!” Ma olin nii vaimustuses Julia kõneviisist ja aktiivsest olekust. Nii pisike, aga nii osav jutuvestja! Kes iganes väikese Julia minu teele saatis, ma olen nii tänulik ning nii õnnelik, nii õnnistatud! ✨

Mina ja Julia (paremal) ning tema väike õde

Käisime avastamas ka Beluga Point Sighti. Umbes 20min sõidu kaugusel Anchoragest. Väga väga ilus!

Sääski on MEELETULT! Kuidas küll selle mainimine postituse nii lõppu jäi..

Tegelikult tegime ikka palju tööd ka! Majad, kuhu koputasime, olid üldiselt hästi kõrged. Peasissekäik oligi trepist üles teisele korrusele. Põhjus, miks nii palju treppe ja kõrged majad ongi loomade pärast, kui nad peaksid naabruskoda uudistama tulema. Seega oli usteni jõudmine ja sealt ära tulek hea trenn! Väga paljud inimesed Alaskal on raamatuid juba näinud ning paljudel on need ka olemas (sest need on ju head raamatud). Sellel põhjusel kuuled sa rohkem sulle ära ütlemisi, mis kasvatab sind jällegi aina tugevamaks. Tahtsin väga ära õppida, kuidas sellises piirkonnas müüa. See oli väljakutsuv, ausalt. Kuid pered siiski istusid meiega maha, järelikult mingi huvi ikkagi oli olemas. Jutustan mõndadest peredest, kes mulle väga väga meelde jäid 🙂 Juhan käis mind followmas, kui kohtasime üht ägedat kuuenda klassi inglise keele ja loodusteaduste õpetajat Heidit, kes õpetas kristlikus privaatkoolis. Talle väga meeldisid meie piibliraamatud 🙂

Samuti ühed ägedaimad õpetajad, keda üldse siiani kohanud olen! Alyssa ja Shane. Alyssa on keskkooli õpetaja ning Shane hetke seisuga veel algklasside õpetaja, kuid mai 2020 on ta lõpetamas oma järgmist kraadi ning asub samuti keskkoolis tööle. Väga ägedad! Shane oli väga lummatud meie laste raamatutest ning tahtis neid tingimata ka oma tütardele! Viktoria käis minuga samal päeval tööl 🙂

Samuti jäi mulle meelde üks ema nimega Heather! Lihtsalt oma vaimukusega! Ta ei ostnud, kuid ta oli päriselt väga äge. Samal ajal, kui me trepil istusime, oli tema poeg õues ringi jooksmas ja koerustükke tegemas. Heatheril oli minu ees nii piinlik, et ta ainult pööritas silmi ja hoidis pead kahe käega kinni 😀 ja ta tegi seda nii vaimukalt, et minul samal ajal oli suu kõrvuni.

Igal aastal istun maha päris mitme emaga, kes hakkavad sulle ise rääkima, kui halb see koolisüsteem seal piirkonnas ikka on. Ema, Elizabeth Katharine, kellel endal on inseneri diplom ette näidata ja kõrge matemaatika on üks lemmikuid, jutustas mulle, kuidas vanemad ei oskagi siin alas oma lapsi aidata, sest koolid on jamad ja õpetamise meetodid on jamad. Põhjus miks emad aidata ei oska on veel ka selles, et see on nii olnud juba viimased 30-40 aastat, kui emad ise ka selles jamas koolisüsteemis üles kasvasid ja õppisid. Selle sama Elizabeth Katharinega kohtusime me juhuslikult veel kaks nädalat hiljem, kui mina olin Flattop mäelt alla kõndimas ning tema sinna minemas! 😀 Kui lahe! Poolel teel saime kokku, muljetasime, läksime edasi. Selline tunne, nagu tõesti oleks vana tuttavat näinud, kellega saab maast ja ilmast lõpmatuseni lobiseda!

Kohtasin üht isa, Carlost, kes mulle juba ukse peal hõikas, et temal on terve set raamatuid olmas. Ta oli niii tänulik, ta rääkis, kuidas need raamatud aitasid teda ja ema kui vanemaid väga palju ning kõige suurema kasu said siiski lapsed. Ta kirjutas mulle kohe ka soovituse, kuidas see oleks abiks ka paljudele teistele peredele. Nemad ise lubasid raamatud edasi pärandana nõbudele, kellel neid vaja läheb. Carlose enda lapsed on nüüd juba ülikoolis. Ta natuke kahetses ka, et neid raamatuid juba siis ei ostnud, kui lapsed algkoolis olid 🙂

Ma ei ole meie host peresid unustanud! Minul ja Viktorial oli hea meel olla vahetusõpilasteks Kaie pere juures. Kaie on eestlane, kes kolis 17 aastat tagasi Ameerikasse. Rääkisime oma vahel inglise ning eesti keeles segamini, päris vahva 😀 USAs on väga paljud emad EMAD ning nad käivad ka samal ajal ülikoolis. Kaiel on ka kolm last- Anna-Liisa, Emma ja Danny, kelle kõrvalt käib Kaie tööl ning õhtud on sisustatud tiheda õppetööga ülikooli jaoks. Me oleme Kaiele nii tänulikud ning kui äge on ikka ja alati eestlasi igast maailma nurgast leida 🙂

Lõpuks kolisime ka meie Viktoriaga Anchoragest hoopis Eagle Riverisse, kus hostisid meid Marc ja Aelita. Väga nooruslikud eakad inimesed 🙂 Neil oli armas maja metsaserval, kahe kassi ja kahe koeraga. Aelita juured on Ukrainas, sellepärast andis ta mulle teada, kui ma peaks kunagi Odessasse tahtma reisida, siis andku ma märku, tema pere võtab mind seal meeleldi vastu 🙂

Mul ei ole läbikukkuja tunnet, sest tõesti nägime vaeva ja tahtsime välja figurdada, kuidas veidi raskendatud tingimustes häid tulemusi teha. Ma mõtlesin pidevalt, et kui siia tuleks praegu Sander müüma või ükskõik kes TOP Producer, ta paneks täiega! Jagasin oma mõtteid ka Andrusega ning mõistsin, et muudatused ongi vahepeal vajalikud ning sa ei saa kunagi kindel olla, et keegi teine teeks seal paremaid tulemusi, kui sina. Ka tõsi. Pidasime veel Annikaga nõu, rääkisin veel nii mitme persooniga ning võtsime vastu otsuse mujal proovida. Seda ei otsustanud ainult senised müügitulemused, vaid seal oli ka muid väga palju erinevaid põhjuseid. Üks neist näiteks minu ja Viktoria järgmine ala, kuhu me pidime müüma suunduma, seal kandis on praegu suured metsapõlengud. Suvi on ka Alaskal päris kuum 🙂 äikselöögist alguse saanud põleng on kestnud nüüd juba üle kahe nädala ning pole veel saadud kustutustöödega pidama. Terve piirkond on suitsu all ning praeguseks on suits jõudnud täielikult ka pealinna. Väiksemate saarte peale lendamine oli niivõrd kallis, umbes $800 pilet, samal ajal kui muudesse osariikidesse sai $200 pileti. Bookfield on üks suur ja põnev seiklus, sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab! Muudatusi võib alati ette tulla, võidab see, kes nende muudatustega kõige kiiremini kohaneb.

Ma olen nii valmis uuteks seiklusteks ja tänulik selle aja eest Alaskal, põnevusega ootan uut lehekülge, tänulik nendele inimestele, kes mind toetavad ja alati aitavad, inimestele, kellega koos töötan! Ilus koht ja erinevad õppetunnid, millest koos läbi ronisime. Tunnen ennast juba tugevamana, kui ühelgi teisel suvel!

Kirjutan juba varsti, ilmselt siis juba uuest paigast! 🙂

Tervitades ja kallistades

Teie Kata ☀️

Sales School 2019

Ka see oli teistmoodi, kuid väga äge! See aasta toimus Sales School esimest korda Trevecca Universitys, mitte enam Tennessee State Universitys. Meie orgis on peale minu praegu veel vaid üks student manager, Juhan, kellele ma olen meeletult tänulik, et ta mulle nii suureks abiks on olnud. Kui muidu on kogu ettevalmistus ja töö ära jaotatud 4-5 manageri vahel, siis meie oleme seni teinud kõike kahekesi, mis on olnud väljakutsuv, kuid oleme seni korralikult hakkama saanud. Meiega liitub veel üks manager poolast, Agata, kes jõuab Alaskale umbes suve keskel. Seega olime Sales Schoolis kaks manageri- mina ja Juhan ning kolm esimese aasta raamatumüüjat- Viktoria Ly, Joosep ning Enrico.

Taaskord- nii palju motivatsiooni, energiat, nii palju positiivseid noori koos õppimas ja arenemas! Ma olen seda viimased kaks aastat nii väga oodanud ning lõpuks ometi sel aastal oli ka minul võimalus kuulata Dave ja Emmie Browni müüginippe ja nõuandeid. Alla C+ manageritele nad tavaliselt ei räägi.

Sain esimest korda teha ka ühte OLi ülesannetest sales schoolis- Circle of love, mis oli väga põnev ja tore!

Terve sales schooli aja kuulsin ma meie orgi inimestelt kui hea aura meie kõigi vahel on, kuidas me kõik sobime ja kui hea meel kõigil on, et kokku on sattunud just sellised inimesed nagu meie!❤️ See on kokkuvõttes väga väga oluline ja ma olen jätkuvalt tänulik kõigile inimestele minu ümber!

väike venitus peale jooksu

sellel aastal on Greete minuga kaasas ja ma olen nii uhke tema üle❤️ Ta on näinud väga palju vaeva, teinud tööd ja selle tulemusema on inimesena juba väga väga palju kasvanud! Tuleb kõva suvi!!

Q&A with Dave!

And also with Emmie!

Kolmandat korda Ameerikasse!

Minu kolmas suvi on ilmselt ka minu kõige erilisem suvi! Aprilli viimastel nädalatel ei suutnud ma enam Sanderile pinda käia, et ta juba teatavaks teeks, kuhu me sellel suvel sõidame. Lõpuks, kui teada sain, et sõidame Missourisse, kinnitas Sander ikkagi, et see ei ole veel kindel, kõik võib veel muutuda. Ma olin ikka kindel, et sõidame küll, sest varasematel aastatel öeldi Texas ja nii oligi, kuigi tean, et alati peab olema kõigiks muudatusteks valmis. Olin nii rõõmus, sest minuga oli tulemas kaasa üks minu parimaid sõbrannasid ning üks kunagine tuttav, Viktoria Ly, kes on mulle samuti juba selle lühikese aja jooksul saanud väga lähedaseks sõbrannaks! Samuti olin õnnelik, et suve juht mentoriks on taaskord Sander, kelle organisatsioonid on viimastel aastatel püsinud TOPis ning kelle silma all on hea töötada. See teadmine, et lähed jälle parima OLi organisatsiooni oli nii hea ja põnev. Kuid kõik ei lähe alati nii, kuidas plaanitud. Nimelt muutus see kõik vaid mõned nädalad vahetult enne suve. Üks suurepärane juht, OL ja liider meie Possible grupist oli teel USA viisa intervjuule Tartust Tallinnasse, kui juhtus kuue auto kokkupõrge…..kahjuks Greete viisa intervjuule ei jõudnud. See oli kõigile šokk, nii uskumatu ja ebareaalne. Tema oli see, kes unistas sel suvel oma organisatsiooniga Alaskale minemisest, ta oli juba väga pikalt sellest teadmisest elevil ja tohutult tööd selle nimel ära teinud. Tegelikult oli ta ära teinud peaaegu kogu töö, mis on vaja enne suve organisatsiooniga ära teha.

Sain veidi hiljem Annikalt kõne, kus ta tegi ettepaneku hakata ikkagi sel suvel Organisatsiooni Liidriks! Organisatsiooni, kes sõidab Alaskale. Ma teadsin, et olukord on SOS. Valikus oli kas ma võtan Greete tehtud töö üle või laseme selle kõik koos õhku. Kohe kui pakkumine tuli, võttis mu süda selle ka vastu, kuigi mu “JAH” sõna ei tahtnud kuidagi kohe suust välja tulla, pigem uurisin, kui kaua mul mõtlemiseks aega on. Seda sain umbes paar tundi. Ma teadsin, et teen selle ära, lihtsalt esimesed küsimused, mis mulle pähe tekkisid olid “Kust ma peaks alustama”, “Mida ma peaks üldse teadma” ja “Mida oleks vaja veel teha”. Kuigi mul on alati minu inimesed mind kõigega toetamas, siis pärast seda, kui teised inimesed teada said, sain ma palju palju sõnumeid ning kõnesid. Kes ütles, et võib mind treenida, kes pakkus orgi juhtimise nõuandeid ja kõik kõik võimalik abi, mis tollel hetkel vaja läks! Erilised aitäh sõnad lähevad Krisettele, kes oli eelmisel aastal Alaskal ning pakkus mulle oma väga detailselt läbi mõeldud turfi plaani, mida võin oma orgi jaoks kasutada. Samuti aitäh Annikale, Martin Terasele ja Albidele, kes mulle palju treeningu alast nõu andsid ja seda ikka veel teevad! Aitäh Sanderile, kes minusse usub ja teab, et ma olen väga hea OL ja saan hakkama! Ja lisaks kõik teised toetajad- ilma sellise toetuseta oleks kõik palju keerulisem! Ma olen ülimalt tänulik kõige eest! Mul on siiralt hea meel, et üks minu parimaid sõbrannasid saab siiski jätkata tööd minu mentori, Sanderi käe all ning on jätkuvalt Missouri meeskonnas. Viktoria Ly on minuga Alaska orgis, et saaksin teda veel õpetada. Ma ei ole kurb, et ei saanud Sanderi organisatsiooni minna. Mind valdavad hoopis uued ja teistsugused emotsioonid, palju palju tänulikkust, põnevust, uudishimu, samas ka närvilisust, põdemist ja muretsemist, kas kõik hakkab ikka sujuma ja läheb hästi, kuid segased emotsioonid ongi praegu need kõige õigemad. Aga ma ootan ka monkeysid, mida lahendada, olen kindel, et need tulemata ei jää!😀 Motivatsioon ja tahe see suvi hästi teha on meil kõigil meeletult suur, sest teame, et meie ingel hoiab meil silma peal😇

THIS IS ALASKA LEGACY! ❤️