Minu kolmas suvi on ilmselt ka minu kõige erilisem suvi! Aprilli viimastel nädalatel ei suutnud ma enam Sanderile pinda käia, et ta juba teatavaks teeks, kuhu me sellel suvel sõidame. Lõpuks, kui teada sain, et sõidame Missourisse, kinnitas Sander ikkagi, et see ei ole veel kindel, kõik võib veel muutuda. Ma olin ikka kindel, et sõidame küll, sest varasematel aastatel öeldi Texas ja nii oligi, kuigi tean, et alati peab olema kõigiks muudatusteks valmis. Olin nii rõõmus, sest minuga oli tulemas kaasa üks minu parimaid sõbrannasid ning üks kunagine tuttav, Viktoria Ly, kes on mulle samuti juba selle lühikese aja jooksul saanud väga lähedaseks sõbrannaks! Samuti olin õnnelik, et suve juht mentoriks on taaskord Sander, kelle organisatsioonid on viimastel aastatel püsinud TOPis ning kelle silma all on hea töötada. See teadmine, et lähed jälle parima OLi organisatsiooni oli nii hea ja põnev. Kuid kõik ei lähe alati nii, kuidas plaanitud. Nimelt muutus see kõik vaid mõned nädalad vahetult enne suve. Üks suurepärane juht, OL ja liider meie Possible grupist oli teel USA viisa intervjuule Tartust Tallinnasse, kui juhtus kuue auto kokkupõrge…..kahjuks Greete viisa intervjuule ei jõudnud. See oli kõigile šokk, nii uskumatu ja ebareaalne. Tema oli see, kes unistas sel suvel oma organisatsiooniga Alaskale minemisest, ta oli juba väga pikalt sellest teadmisest elevil ja tohutult tööd selle nimel ära teinud. Tegelikult oli ta ära teinud peaaegu kogu töö, mis on vaja enne suve organisatsiooniga ära teha.
Sain veidi hiljem Annikalt kõne, kus ta tegi ettepaneku hakata ikkagi sel suvel Organisatsiooni Liidriks! Organisatsiooni, kes sõidab Alaskale. Ma teadsin, et olukord on SOS. Valikus oli kas ma võtan Greete tehtud töö üle või laseme selle kõik koos õhku. Kohe kui pakkumine tuli, võttis mu süda selle ka vastu, kuigi mu “JAH” sõna ei tahtnud kuidagi kohe suust välja tulla, pigem uurisin, kui kaua mul mõtlemiseks aega on. Seda sain umbes paar tundi. Ma teadsin, et teen selle ära, lihtsalt esimesed küsimused, mis mulle pähe tekkisid olid “Kust ma peaks alustama”, “Mida ma peaks üldse teadma” ja “Mida oleks vaja veel teha”. Kuigi mul on alati minu inimesed mind kõigega toetamas, siis pärast seda, kui teised inimesed teada said, sain ma palju palju sõnumeid ning kõnesid. Kes ütles, et võib mind treenida, kes pakkus orgi juhtimise nõuandeid ja kõik kõik võimalik abi, mis tollel hetkel vaja läks! Erilised aitäh sõnad lähevad Krisettele, kes oli eelmisel aastal Alaskal ning pakkus mulle oma väga detailselt läbi mõeldud turfi plaani, mida võin oma orgi jaoks kasutada. Samuti aitäh Annikale, Martin Terasele ja Albidele, kes mulle palju treeningu alast nõu andsid ja seda ikka veel teevad! Aitäh Sanderile, kes minusse usub ja teab, et ma olen väga hea OL ja saan hakkama! Ja lisaks kõik teised toetajad- ilma sellise toetuseta oleks kõik palju keerulisem! Ma olen ülimalt tänulik kõige eest! Mul on siiralt hea meel, et üks minu parimaid sõbrannasid saab siiski jätkata tööd minu mentori, Sanderi käe all ning on jätkuvalt Missouri meeskonnas. Viktoria Ly on minuga Alaska orgis, et saaksin teda veel õpetada. Ma ei ole kurb, et ei saanud Sanderi organisatsiooni minna. Mind valdavad hoopis uued ja teistsugused emotsioonid, palju palju tänulikkust, põnevust, uudishimu, samas ka närvilisust, põdemist ja muretsemist, kas kõik hakkab ikka sujuma ja läheb hästi, kuid segased emotsioonid ongi praegu need kõige õigemad. Aga ma ootan ka monkeysid, mida lahendada, olen kindel, et need tulemata ei jää!😀 Motivatsioon ja tahe see suvi hästi teha on meil kõigil meeletult suur, sest teame, et meie ingel hoiab meil silma peal😇
THIS IS ALASKA LEGACY! ❤️
Minu Ameerika 